Eesti hagijas on tõug , mis on nn. varavalmiv, see tähendab et tõule iseloomulikud tööomadused on jahi pidamiseks vajalikul tasemel välja arenenud juba 6- kuusel koeral.

Eesti hagijat iseloomustab töötades tasakaalukus ja eriline visadus nii ulukit otsides kui jälitades, mis tagab pideva ilma katkete ja pausideta aju.

Need konkreetsed omadused teevad jahi pidamise eesti hagijaga eriti nauditavaks. 

Eesti hagijat kasutatakse meil põhiliselt jänese- ja rebasejahil, kuid temaga on võimalik väga edukalt ka ilvesele jahti pidada.

Jänese jahil tuleb koeral lahti harutada kõik jänese haagid ja liigne tormakus ei tule siin kasuks ,sest liiga hasartne koer tormab haagil pikalt mööda ja selline aju tuleb katkendlik.

Eesti hagija jahiomaduste teksti autor Andres Ummik

Kinnitatud EKL Volikogul 18. oktoobril 1997   

• Omistada eesti hagijale, meie ainsale Eesti- ja naaberriikide poolt tunnustatud koeratõule, eristaatus.
• Ette valmistada ja esitada Eesti Vabariigi Presidendile taotlus eesti hagija kui tõu nimetamiseks Eesti rahvuskoeraks.
• Ette valmistada ja esitada Rahvusvahelisele Künoloogilisele Föderatsioonile vajalikud materjalid eesti hagija kui Eesti rahvuskoera tõustandardi kinnitamiseks.
• Ette valmistada ja esitada Eesti Postile ettepanek eesti hagija kui Eesti rahvuskoera kujutisega margi väljaandmiseks.
• Vaadata läbi Eesti Hagija Tõuühingu põhikiri.
• Teha Eesti Hagija Tõuühingu põhikirja projekti esitanud aktivistidele ettepanek koos Eesti Kennelliiduga ühisürituse läbiviimiseks. Ühiselt koostada tööplaan, ajakava, leida ja kinnitada teostatavate tööde tarvis kompetentsed isikud.
• Näha EKL 1998.a eelarves ette vahendeid eesti hagija tõumaterjali dokumentide kogumiseks Eestis, Venemaal, Soomes ja Lätis. Kogutud materjali põhjal koostada tõu dokumentatsioon ning ajalugu.
• Tõuaktivistidele teha ettepanek ette valmistada ja läbi viia tõu erinäitus. Näituse raames korraldada EKL välimikukohtunikele tõualane seminar. Luua võimalus tõu kohtunikueksami sooritamiseks.
• Kehtestada kõigile EKL välimikukohtunikele kohustuslik eesti hagija kui rahvusliku tõu tundmine.
• Patenteerida EKL logo.
• EKL ajakirjas "KOER" näha ette rubriik "Eesti Hagijas", kus kajastada tõuühingu abil rahvuskoera kohta käivat infot.
• Valmistada ette ja rakendada 1998 aasta jooksul "Eesti Hagija"- nimeline EKL aastapreemia.
   

EESTI HAGIJAS

F: Chien courant Estonie
D: der Estnischer Laufhund
GB: Estonian Hound
E: Sabueso Estonico

PÄRITOLU: Eesti

KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI KINNITAMISE AEG: 08.11.2007

KASUTUS:
Jänest, rebast ja ka ilvest ajav jahikoer.

F.C.I. POOLT TUNNUSTAMATA TÕUG.

SOOVITAV KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 6 – Hagijad, jäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm 6.1.2 – keskmist kasvu hagijad
Töökatsetega.

AJALOOLINE LÜHIÜLEVAADE:
Eesti Vabariigis 1938.aastal ilmunud Jahinduse käsiraamatu (väljaandja Riigimaade ja Metsade Valitus, autor Franz Reindolf) andmeil ning samal aastal avaldatud Eesti Kennelklubi tõuraamatu kannete põhjal ei esinenud selle ajani Eestis oma kohalikku hagijatõugu. Ajujahis kasutatavad hagijad (tõuraamatus 43 looma nr-d 245 – 398) olid tõuliselt määratlemata ning nende populatsioonis esines peamiselt šveitsi (helveetsia) hagijaid, beagle’t kui ka saksa brake ning taksbrakke. 1942.aastal avaldatud “Jahimehekatsete küsimusi ja vastuseid” (Edgar Vester) jaotatakse Eestis kasutatavad hagijatüübid kõrgejalgseteks (kostroma, poola ja inglise hagijad) ning madalajalgseteks (šveitsi hagijad, beagle’d, taksbrakid). Sel perioodil otsustati hakata rõhku panema sõralisi mitte ohustava, väiksemakasvulise ning aeglasemalt jälge ajava tüübi eelistamisele, kuid sõjakeerises hävis kahjuks suurem osa tõumaterjalist.
Aastatel 1947 kuni 1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, seal hulgas nii erinevat tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.-26.oktoobril 1954 vastavale spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli Sergei Smelkovi poolt koostatud ka uue hagijatõu standardi projekt ning olemasoleva materjaliga alustati juba aretust ning tõug sai nimetuse “eesti hagijas”. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga nr 161 (27.12.1954) ning algupärane standard avaldati vene keeles.
Praeguseks on see väikesekasvuline, visa tööstiiliga ja kõlava ajukilkega tõug eriti populaarne Venemaa Euroopa-osas, kuid teda kasutatakse ja tuntakse ka Läänemere idakaldal ning Soomes.

ÜLDILME:
Kolmevärviline, harvem kahevärviline, mõõduka kasvuga, selgelt turjakõrgusest pikema kerega proportsionaalne koer, tüübilt tugev-kuiva kehaehitusega. Hästi arenenud lihastiku ja tugeva luustikuga. Hästi vastupidavad käpad ja tugev jahikirg tagavad tulemusliku töö uluki otsingul ja ajamisel rasketes maastikutingimustes, valge põhivärv teeb maastikul töötava koera kergesti märgatavaks ning kõlav hääl aitab tema asukohta määrata pika vahemaa tagant. Koeral on selgelt väljendunud sootüüp.

TÄHTSAIMAD PROPORTSIOONID:
Formaadi indeks
Isastel 108-110,
Emastel 110-112.

KÄITUMINE ja ISELOOM:
Käitumine tasakaalukas, elav ja sõbralik.

PEA
Pea moodustab pealtvaates tagant laiema ja koonu suunas veidi aheneva tömbi kiilu kuju.

PEAPIIRKOND:
Koljuosa: Mõõduka laiusega, kumerate piirjoontega. Kulmukaared hästi arenenud kuid mitte kõrged.
Üleminek laubalt koonule: Mõõdukalt väljendunud, mitte aga järsk.

NÄOPIIRKOND:
Ninapeegel: Ninapeegel on lai, täismust. Kollaste või kollakaspunaste laikudega koertel lubatud ka heledam ninapeegel.
Koon: Koonuosa on pikk, sirge ja proportsionaalne koljuosaga.
Põsed: Põsed on kumeruseta, suhteliselt kuivad.
Mokad: Mokad on kuivad, tihedalt koonule liibuvad, ei ripu ega moodusta kurde suunurgas. Mokaservad on täies ulatuses pigmenteerunud.
Hambad ja hambumus: Hambad on valged, suured, hambumus kääritaoline. Lõualuud on normaalselt arenenud ja 42 hambaga täiskomplekstse kääritaolise hambumusega, mille puhul ülemised lõikehambad asetsevad tihedalt alumiste lõikehammaste ees ja hambad väljuvad lõualuust otse. Lõikehammaste kulumisest vanusega tekkinud otsehambumus on ebasoovitav.
Silmad: Veidi viltuse asetusega, tumepruunid, tumedate lauservadega.
Kõrvad: Õhukesed, rippuvad, keskmisele kõrgusele kinnitunud, tihedalt põskedele liibuvad, ümarate servadega, kaetud lühikese karvaga. Ninapeegli suunas tõmmatult ulatuvad umbes koonu keskele.

KAEL:
Keskmise asetusega ja keskmise pikkusega, ümara läbilõikega, lihaseline, kaetud kuiva, voltideta nahaga.

KERE:
Turi: Üle seljajoone ulatuv.
Selg: Sirge, lai, lihaseline.
Nimme (lanne): Lühike, lai, kumer, lihaseline.
Laudjas: Lai, keskmise pikkusega, lihaseline, libajalt kaldu.
Rindkere: Ovaalne, pikk ja mahukas, ulatub küünarnukkideni. Hästiarenenud ebaroietega.
Alajoon ja kõht: Rindkere ulatub võimalikult pikalt taha, kõhujoon on vaid veidi tõusev.

SABA:
Saablikujuline, tüvest jäme, tipu suunas veidi ahenev. Ulatub kuni kannaliigeseni. Liikumisel elav ja ei tohi tüveosast tõusta seljajoonest kõrgemale.

JÄSEMED

ESIJÄSEMED:
Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Eestvaates sirged ja paralleelsed. Esijalgade pikkus moodustab umbes 50% koera turjakõrgusest. Õlaliigese nurk on 115-120°.
Küünarliigesed: tugevad ja tihedalt kerele liibuvad, mitte sisse- ega väljapöördunud, vaid kindlalt tahapoole suunatud.
Küünarvarred: Küünarvarred on keskmise pikkusega, kehaehitusega proportsionaalselt jämedad, täiesti sirged ja läbilõikelt ovaalsed.
Kämblad: Laiad, nõtked ja peaaegu püstise asetusega.

TAGAJÄSEMED:
Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed, hästiarenenud liigesenurkadega.
Reied ja sääred: Reied ja sääred on ligikaudu ühepikkused.
Põlved: Põlveliigesed on tugevad, vaid mõõdukate nurkadega ning liikumisel ei pöördu sisse- ega väljapoole.
Pöiad: Pöiad on keskmise pikkusega, hästi tugevad, püstised.

KÄPAD:
Kumerad, ovaalsed, tihedalt kooshoiduvate varvastega. Küüned on allapoole suunatud. Küüned ja käpapadjandid on tugevad.

LIIKUMINE:
Hea tõukega, vaba, sirgjooneline, sujuv ja nõtke.

NAHK:
Nahk on tihke, elastne, voltideta.

KARVKATE:
Karv: Kattekarv on lühike, ühtlane, karm ja läikiv. Alusvill mõõdukas. Saba on kogu pikkuses kaetud ühtlase tiheda karvaga ning näib seetõttu jämedana. Sabatipus karv mõnevõrra lühem.
Värvus: Tüüpiliseks värvuseks on mustakirju ruugete märgistega (kolmevärviline). Laikude suurus pole määratletud. Lubatud on ka kollase- kuni kollakaspunasekirju (kahevärviline). Värvijoonise moodustavad valgel põhjal must või kollane kuni pruun mantel või erisuurused laigud koos soojatoonilise punaruuge piirdega või ilma. Valget esineb peas, kaela alapoolel, ees- ja alarinnal koos kõhualusega, ning valged peavad olema kõik jalad ja sabatipp. Kõik värvid peavad olema võimalikult kirkad.

SUURUS:
Turjakõrgus: isastel 45 – 52 cm, emastel 3 cm vähem
Laudja kõrgus: 1-1,5 cm turjakõrgusest madalam.

VEAD:
Kõiki kõrvalekaldeid eelpool toodud punktidest tuleb lugeda vigadeks, mille aste hindamisel sõltub otseselt kõrvalekalde ulatusest.

RASKED VEAD:
* kehaehituse kergus või rohmakus
* lühenenud või venitatud kere, tagakõrge siluett
* liiga lame või tugevalt kumerdunud koljuosa, järsk või liiga libajas laubalõige, liigselt esiletulevad kulmukaared, kaardunud põsed
* toores, rohmakas pea, ülestõmbunud või laskuv koonuosa, kumer koonuselg
* puudulikult pigmenteerunud ninapeegel, mokaservad või silmalaud
* lõikehammaste omavahelise kontaktita kerge ülehambumus
* liiga väikesed, liiga heledad või pungis silmad
* lühikesed või paksud kõrvad, liiga kõrgele kinnitunud, kõhredele toetuvad, pika karvaga kaetud kõrvad
* püstine kael, kaelavoldid
* kitsas, lame, tahapoole laienev rinnakorv
* nõrk, vähearenenud, nõgus, küürutav ülajoon, lühike selg, pikk nimme, järsult laskuv laudjas
* liiga pikk saba (rohkem kui 3 cm allapoole kannaliigest) või lühike, küljele pööratud tipuga, puuduliku või ülemäärase karvkattega, tüvest püstloodis hoiduv saba
*liikumissüsteemi vead: välja pööratud küünarnukid, pehmed randmed, kannaliigeste sisse- või väljapöördumine, puudulikud liigesenurgad, lamedad, harali varvastega või liiga pikad (jänese-)käpad
* väär karvatüüp: märgatavalt laineline, pikk või liiga lühike karv kerel, pikk koonul, kõrvadel või sabas, alusvilla puudumine
* värvusevead: puudulik värvijoonis, tugev must või pruun tähnilisus või täpilisus valgel alal. Pruunid või kohvipruuni värvi laigud koos pruuni pigmendiga
* pelglikkus või liigne erutuvus.

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
* kõik väärarengud
* agressiivsus, argus
* väär sootüüp
* standardist suurem kasv
* üle- või alahambumus
* erinevat värvi või valged (sinised) silmad
* väikesed, poolpüstised või püstised kõrvad
* kõverdunud, järsult küljele pööratud või defektne saba
* valge alusvärvi puudumine

Diskvalifitseerida tuleb kõik koerad, kellel esineb märgatavaid füüsilisi arenguhäireid või käitumishälbeid.

MÄRKUS: Isastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.